Neli laiskvorsti
Neli laiskvorsti olid oma õnne otsimas. Neil ei olnud raha, ei toitu ega ka mingit kindlat plaani, kuidas mõlemat muretseda. Nende tee aga viis mööda rikka mehe majast. Maja ümber oli aed ja aias kõiksugu puuvilju. Suured viinamarjakobarad, priskusest pakatavad aprikoosid ja mahlased õunad tegid nende niigi tühjad kõhud veel tühjemaks. Neli näljast meest hüppasid üle aia ja hakkasid oma suhu, põue ja taskutesse toppima kõike head paremat, mida rikka mehe aed pakkumas oli. Ja nii ei pannudki nad enda ümber midagi tähele ja olid üsna ehmatanud, kui keegi nende seljataga hüüdis: ”Mis te teete siin?” Nad pöörasid ümber ja muidugi seisis sääl aia peremees ise: ”Kes te olete ja mis teete siin?” Üks meestest hüüatas: „Hee-wa! Kas sa ei näe, et ma olen vaene näljane eesel? Ma olen kõigest üks rumal loom. Ja mul polnud üldse aimugi, et see võiks olla sinu aed!” - „Hmm!” ütles vaid peremees ja küsis teise käest: ”Aga sina”, küsis peremees teise käest, kes suurest ehmatusest puuotsast alla oli kukkunud, „kas sina oled ka eeslite klannist?” „Oh ei, kas sa ei näe, mina olen üks õnnetu kala. Tegelikult olin veel natuke aega tagasi päris õnnelik armas kala, aga korraga tuli nii suur torm ja sekund hiljem leidsin end siit, selle eesli seljast”. „Hmm!” mõtles peremees, pöördus kolmanda poole ja kortsus kulmul küsis tolle käest: ”Ma loodan, et sul on mõni parem seletus minu puuviljaaeda sattumisest?” „Muidugi, sest ma olen ju üks õnnetu meremees. Ma olin just tekil, kui tuli nii suur torm ja ma lendasin koos selle kalaga just siia, sinu aeda.” „Aga kuidas sa seletad seda, et sul taskutest minu viinamarjakobarad välja ripuvad?” „Ohhooo, see paneb mind ennast ka imestama!” Peremees vangutas ainult pead ja küsis siis neljandalt, kes aprikoosipuu otsas istus, et kas tollel ka mõni kurb lugu enda kohta pajatada on. „Ei üldse pole kurb, sest mina olen ju ööbik, mina käin siin ikka laulmas, aga täna on tõesti imelik seltskond siia kogunenud!” „Ah nii, kui sa nii ööbik oled, eks sa siis laula mulle”. Aga õnnetuseks oli just tema see, kellele oli elevant astunud, kohe mõlema kõrva peale ja tema laul oli nii hirmus, et isegi ta sõbrad kõrvad kinni katsid. Ka rikas mees sõnas: ”Aitab. Aitab. Imelik, et sa seda lauluks pead. See meenutab küll pigem sureva eesli hädakisa.” Mees vastas:” Aga omavahel öeldes, ega su aprikoosid ka eriti midagi väärt pole!” Peremees, keda need lood juba ammu südamest naerma ajasid, keeras naerust puksudes ikka kulmu kortsu ja sõnas:” Mitte kunagi varem oma elus, pole ma niisuguse paki valede peale sattunud, aga nad on ka head valed. Toppige nüüd oma kõhud ja taskud head paremat aiaandi täis ja minge oma teed. Ja pidage meeles, et kui ma teid veel kunagi peaksin siit leidma, siis sinu eesel, panen ma oma põllule tööle ja sinu kalake, lasen ma merre visata ja õige sügavale. Ja sinu meremees, panen ma elulõpuni seda ööbikut kuulama.” Neli tänulikku meest tänasid peremeest, täitsid oma kõhud ja taskud ja läksid oma teed. Aga peremees ei kahetsenud kaotatud saaki, vaid oli väga rahul, sest oma tasu oli ta kätte saanud hea loona, mida sõpradele pajatada.
Afganistani lugu.
Jutt kaitseb ja toetab
“Inimesele on elus antud teatud hulk sõnu. Ei tasu raisata neid lobisemise peale,” arvas jutuvestja. Sõnad kipuvad praeguses elus kaotama jõu, neid pillutakse kergel käel ja suhtutakse sama kergelt.
Aga sõnas on vägi. Väge ehk enne ei tajugi, kui hinge puudutavad hingelised jutud.
“Kyllap teist igayks on rääkinud kõige väiksemagi loo, mis temaga on juhtunud,” oletas Piret Päär. Eestis on ajast aega rääkinud lugusid igayks, meil pole olnud professionaalseid jutuvestjaid. Kõige paremad jutustajad olid kylakerjused ja vallasandid, kel hea jutt ainus, millega toidu ja öömaja eest tasuda, rääkis Päär.
Piret Pääri arvates tasuks aga sõpradel tänapäevalgi kokku tulla ja midagi hinge pealt ära rääkida.
“Kui räägite lugusid, elate oma elu,” kinnitas jutuvestja. Ehk äratas mõni lugu teis täna mõne loo ellu, mis on mitme kihi alla ära peidetud. Kui mitte täna, siis ehk homme või ylehomme või aasta pärast,” lootis jutuvestja.
No comments:
Post a Comment